On luulet, mis meid puudutab aastate tagant - see puudutus on praeguses hetkes ning elav, võngub meiega kaasa just nüüd. Hea ja inspireeriv on aga kohata loojat ka selles, füüsilises maailmas, saada aru, et on inimesi, kes suudavad luua helisevaid sõnu keset igapäeva, raskusi ja kohustusi.
Eeva Pargi luule jõudis minuni ühe pisikese roosa luulevihiku kaudu, mille omakorda sain oma emalt. Selle väikese vihiku ilmumine tundub tagantjärele nagu sild ajas või käsi, mis on ulatatud mulle kusagilt kaugemalt. Minu teada oli see vihikukene minu onu, luuletaja Ott Arderi jagu ning küllap temani jõudnud nii, nagu vanasti need asjad käisid - siis kui luulekogu ilmumise rõõmus said paljud kasvõi tänaval vastu tulnud tuttavad sellest kohe osa. Kes teab?...
Panen siia linke intervjuudest, mis on ilmunud Eeva Pargiga:
26.09.2020 intervjuu "Et välgataks inimese surematut hinge": https://kultuur.err.ee/1139881/intervjuu-et-valgataks-inimese-surematut-hinge
25.11.2010 Sirp "Vaateid Eeva Pargi proosasse": https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/vaateid-eeva-pargi-proosasse/
2.05.2009 Postimees, "Eurooplaseks olemine": https://arvamus.postimees.ee/114101/eeva-park-eurooplaseks-olemine
22.10.2018 "Nädala autor": https://n2dalaautor.wordpress.com/2018/10/22/eeva-park/
29.5.2019 Jürgen Rooste, Maaleht, :https://maaleht.delfi.ee/artikkel/86349097/eeva-park-kergitab-loori-noukogude-kirjaniku-argielult-tais-kaklusi-ja-kommunismi
Looming nr 12, 1993"Juhuslik": https://www.utkk.ee/wp-content/uploads/2020/10/eeva-park-juhuslik.pdf
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar