Millegipärast on see lause minu seest viimasel ajal sageli üles kerkinud. Võib-olla on asi selles, et ma pole suurte plaanide tegija. Need tunduvad kas liiga tohutud, et jaksata nendeni jõuda või polegi ma selleks piisavalt ambitsioonikas, et neid teha... Kui hakkab tunduma, et ei jõua kusagile, tuletan meelde, et iga pisike toimetus viib mind sammukese edasi.
Igatahes olen aeg-ajalt mõelnud sellele, miks ma siis rohkem ei pinguta, et kusagile jõuda. Aga kuhu? Omamoodi olengi ju rahul sellega, mis mul on. Olen rahul oma tööga (mida aeg-ajalt võiks veidi rohkem olla), rahul oma perega ja koduga. Alati saaks ise rohkem teha, rohkem vaeva näha. Kuid seegi oleks asjatu kui ma juba iseenesest poleks põhimõtteliselt rahul ja tänulik selle eest, mis mul on.
Tegelikult oli mul plaanis oma uut bloginurgakest alustada hoopiski kellegi teise mõtetega. Sest need on lihtsalt nii tuttavad, nii omad. Kohati on tunne, et kirjutataksegi minust, vähemalt mõnes lõigus.
Siin artikli link:
Hedvig Hansoni mõtted lehes Jazzi Pala
 |
| Foto autor Maris Ojasuu |
Minu lühikese postituse lõpetuseks üks mõte Hedvigilt:
"Tähtsaim on minu arvates ikkagi jääda endale truuks ja armastada muusikat, sõltumata teie isiklikest saavutustest."
