Ilus sügisilm oli, ideaalne et sõita korraks linnast ära ja näpud mulda torgata. Korjata kausitäis tomateid, mis kasvuhoones peaksid veel vilju kandma. Kaevata natuke maad, rohida. Mida iganes. Saabki varsti vist nädal täis kui midagi sellist teha sai.
Selle asemel olen aga terve päeva kulutanud ootamisele. Jah.
Huvitav, et on inimesi, kelle jaoks teiste plaanid ja aeg ei tundu olulised. Küllap neil on omad tähtsad koosolekud, kokkusaamised ja plaanid. Kõik sellised asjad, mis ei anna oodata, sekunditki. Hommikul on mõte, et oleks tore õhtul kontserti kuulata ning ruttu-ruttu on vaja vastust, kas keegi saab tulla muusikat tegema. Õhtul - vaid tund-poolteist enne plaanitud etteastet - on mõtted muutunud. Ja ka minu päev on muutunud, kõik ettevalmistused on muutunud tühjaks, päev on aga kulutatud, mittemillelegi.
Kui palju me oskame mõelda teistele, nende päevale ja tegemistele? Kas oskame hinnata vääriliselt nende aega ja pühendumust, nende ideid? Võib-olla oli selline "tühi päev" mulle miskipärast vajalik, ent homme... homme sajab, tänast ilma ei saa homsele nihutada ning homseid pärastlõunaseid ettevõtmisi samuti muuta ei saa. Tänane vaba päev langes vabalt õhtusse, ilma et ma oleksin saanud teha plaanitud asju. Vabakutselise värk...
