Minu muusa

On luulet, mis meid puudutab aastate tagant - see puudutus on praeguses hetkes ning elav, võngub meiega kaasa just nüüd. Hea ja inspireeriv on aga kohata loojat ka selles, füüsilises maailmas, saada aru, et on inimesi, kes suudavad luua helisevaid sõnu keset igapäeva, raskusi ja kohustusi.

Eeva Pargi luule jõudis minuni ühe pisikese roosa luulevihiku kaudu, mille omakorda sain oma emalt. Selle väikese vihiku ilmumine tundub tagantjärele nagu sild ajas või käsi, mis on ulatatud mulle kusagilt kaugemalt. Minu teada oli see vihikukene minu onu, luuletaja Ott Arderi jagu ning küllap temani jõudnud nii, nagu vanasti need asjad käisid - siis kui luulekogu ilmumise rõõmus said paljud kasvõi tänaval vastu tulnud tuttavad sellest kohe osa. Kes teab?... 

Panen siia linke intervjuudest, mis on ilmunud Eeva Pargiga:

26.09.2020 intervjuu "Et välgataks inimese surematut hinge": https://kultuur.err.ee/1139881/intervjuu-et-valgataks-inimese-surematut-hinge

25.11.2010 Sirp "Vaateid Eeva Pargi proosasse": https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/vaateid-eeva-pargi-proosasse/ 

2.05.2009 Postimees, "Eurooplaseks olemine": https://arvamus.postimees.ee/114101/eeva-park-eurooplaseks-olemine

22.10.2018 "Nädala autor": https://n2dalaautor.wordpress.com/2018/10/22/eeva-park/

29.5.2019 Jürgen Rooste, Maaleht, :https://maaleht.delfi.ee/artikkel/86349097/eeva-park-kergitab-loori-noukogude-kirjaniku-argielult-tais-kaklusi-ja-kommunismi

Looming nr 12, 1993"Juhuslik": https://www.utkk.ee/wp-content/uploads/2020/10/eeva-park-juhuslik.pdf

WHEN DOORS OPEN

Mul on tunne, et mina olen just seda tüüpi, kes kuigi julgelt ei astu uute võimaluste poole. Nii et mulle võks olla kohustuslikuks igapäevaseks lugemiseks järgmine tekst, mis on pärit DailyOM lehelt. Võtsin illustreerimiseks fotosid paarilt toredalt käigult Rootsist, Stockholmi lähistelt ning Visby'st.

https://www.dailyom.com/cgi-bin/display/articledisplay.cgi?aid=76505&aff=

Our lives are the result of all the doors we have walked through, and our continued growth depends on our willingness to keep moving into new spaces.

When a door opens, walk through it. Trust that the door has opened for a reason and you have been guided to it. Sometimes we have a tendency to overanalyze or agonize over the decision, but it is quicker to simply go through the door and discover what's there as that's the only way to know. Even if it doesn't seem right at first, opening this door may lead to another door that will take us where we need to go.

Doors open when the time is right for us to enter a new space, metaphorically speaking, and we can have faith that walking through is the right thing to do. Sometimes we linger in the threshold because we are afraid of leaving our old life for a life we know nothing about. We may have voices inside of our heads that try to hold us back or people in our lives saying discouraging things. These voices, internal and external, are known as threshold spirits, and they express all the fears and doubts that arise at the beginning of a new life. Nevertheless, none of these voices can hold us back, and they will fall silent as soon as we cross the threshold. 

There are many doors that open in the course of our lives, leading us into new relationships, jobs, friendships, and creative inspirations. Our lives up to this point are the result of all the doors we have walked through, and our continued growth depends on our willingness to keep moving into new spaces. Every time we walk through an open door, we create a sense memory that encourages us to move into the new fearlessly. When we enter the new space, we almost always feel a thrill and a new feeling of confidence, in ourselves and in the universe. We have stepped across the threshold into a new life. 

Voolav vesi - Helin-Mari Arder

Freelance - vaba langemine...

Täna oli siis põhjust langeda veidi.. ehk pahasusse? Rahulolematusesse? Masendusse ehk mitte kuigi küllap mõnel päeval on ka selleks põhjust.

Ilus sügisilm oli, ideaalne et sõita korraks linnast ära ja näpud mulda torgata. Korjata kausitäis tomateid, mis kasvuhoones peaksid veel vilju kandma. Kaevata natuke maad, rohida. Mida iganes. Saabki varsti vist nädal täis kui midagi sellist teha sai.

Selle asemel olen aga terve päeva kulutanud ootamisele. Jah.

Huvitav, et on inimesi, kelle jaoks teiste plaanid ja aeg ei tundu olulised. Küllap neil on omad tähtsad koosolekud, kokkusaamised ja plaanid. Kõik sellised asjad, mis ei anna oodata, sekunditki. Hommikul on mõte, et oleks tore õhtul kontserti kuulata ning ruttu-ruttu on vaja vastust, kas keegi saab tulla muusikat tegema. Õhtul - vaid tund-poolteist enne plaanitud etteastet - on mõtted muutunud. Ja ka minu päev on muutunud, kõik ettevalmistused on muutunud tühjaks, päev on aga kulutatud, mittemillelegi.

Kui palju me oskame mõelda teistele, nende päevale ja tegemistele? Kas oskame hinnata vääriliselt nende aega ja pühendumust, nende ideid? Võib-olla oli selline "tühi päev" mulle miskipärast vajalik, ent homme... homme sajab, tänast ilma ei saa homsele nihutada ning homseid pärastlõunaseid ettevõtmisi samuti muuta ei saa. Tänane vaba päev langes vabalt õhtusse, ilma et ma oleksin saanud teha plaanitud asju. Vabakutselise värk...

Rootsi Puhkpilliansambel

Puhkpillimuusika pole vist suutnud mind väga sageli köita, ehkki head muusikat on ju alati hea kuulata! Eile õhtul aga käisime kuulamas koosseisu nimega "The Swedish Wind Ensemble" ja oli väga hea! Kontserdi teises pooles ma isegi ei suutnud võtta sisse mugavat asendit ja tooli seljatoe vastu nõjatuda, oli lihtsalt nii põnev, kaasakiskuv ja hea! Ja ka esimene pool oli nii põnev, et läks lausa lennates :)

Ja nüüd, oma esimesele tekstilõigule tagasi vaadates, ei näe ma seal ühtainsatki lauset, mil puuduks hüüumärk või mõni muu rõõmu või vaimustust väljendav moodustis...

Võib-olla ongi kõige paremad asjad need, mille puhul puuduvad igasugused ootused. Lähed, ja oled valmis ükskõik milleks, lased end üllatada ja rõõmustada, vaimustada, elad sisse kogu hingest. Naudid seda, kuidas inimesed valavad end tervenisti muusikasse, muutuvad lausa osaks sellest, hingavad end muusikasse, tantsivad end muusikasse. Selline oli orkestri dirigent Cathrine Winnes, kellelt oli raske pilku pöörata. Aga terve orkester elas väga sisse ning hingas nagu üks organism.

See oli ilus ja innustav.

Läbi raskuste...

... tähtede poole!

Just täna leidsin ühe muusikali teksti, tänu libreto autori sõnumile facebookis.

Per aspera ad astra - nii kõlab Westholmi Gümnaasiumi loosung. Kooliajal osalesin aga ühes muusikalis, selle pealkiri oli lihtsalt "Tähtede poole". Westholmi ruumides me seda ka harjutasime ning esinesime sellega hiljem, Lemme Krimmi juhendamisel. Laste ja Noorte Muusikateater pidi vist olema selle seltskonna nimi.

Mul on see vahepeal üsna meelest läinud, sest võib-olla ongi mõned sündmused elus nagu uni. Midagi, mida on hiljem raske uskuda. Etenduses pakuti mulle hiljem ühte peaosadest, ent siis juhtus hoopiski nii, et mind valiti esimeseks vahetusõpilaseks, kes sõitis õppima Helsingisse, Ressun Lukio nimelisse kooli.

Kuid Madis Trossi ning Urmas Lattikase "Tähtede poole" jäi mulle siiski meelde ning praegu libretot lugedes tuli kõik nii tuttav ette, isegi mõned meloodiajupid meenusid siit-sealt. See oleks olnud väga suur samm edasi. Just nagu olid ka minu õpingud Soomes, mis ilmselt juhtisid mu hilisemat teekonda olulisel määral. Kunagi ei tea, mis millekski hea on...

Etenduse teksti leiab siit:
Muusikal "Tähtede poole"

Minha coisa - minu asi...

Mis on see minu asi?

Sel aastal pole jõudnud nii palju labidat maasse lüüa kui varasematel...
Mulle meeldib aias toimetada, see on isegi viimastel aastatel hakanud ehk veidi üle piiride minema, see minu aiahullus. Kuid see on hea hullus.

Aga miks ma sellest siin kirjutan?

Oli väga tore festival Mailaul, mis toimus 5.-7. mail Tartus. Palju lauljaid, laulukirjutajaid, muusikuid ning palju head, isiklikku muusikat. Ja head töötoad, mis kindlasti andsid nii mõnelegi mõtteainet ja tahtmist oma rada mööda edasi sammuda. Teha seda, mis on sulle omane.

Teha seda, mida keegi teine ei saa Sinu eest teha. Olla Sina ise, rääkida, laulda, valada muusikasse seda, mida tunned ja mõtled. See ongi see oma asi.

Kipub vahel meelest minema kui väärtuslik see on. Midagi, mida ainult Sina saad ja oskad teha, ainult Sulle omasel moel. See ei pea olema muusika vaid ka midagi muud, mis just Sinule omane ja hingelähedane on. Minu puhul on see muusika ja seetõttu pean ma vaatama, et isegi need huvialad, mis mulle samuti väga armsad on (nagu aia eest hoolitsemine) päris kogu minu aega enda käsutusse ei saaks võtta.

Ainult nii saame me olla kõige rikkamad kui pakume teistele midagi, mis on isiklik ja puudutab ühel või teisel moel meid kõiki.

Armas luuletaja Eeva Park, kelle tekstidele olen laule kirjutanud, ütles juba paar aastat tagasi mulle, et ma ei unustaks aiatoimetuste kõrval ka laule kirjutada :) Võib-olla tuleb mul laulude kirjutamine vahel ka piisavalt lihtsalt, et jõuan rahulikult kõike teha. Kuid ehk saaksin ikkagi ka rohkem süvitsi minna... Tänu Mailaulule sain jälle koostööd teha suurepärase kitarristi, laulja ja laulukirjutaja Andy Fite'iga ning aeg koos temaga oli väga inspireeriv. Ühest tema laulutekstist on pärit ka järgmised read, mis ehk postituse kenasti kokku võtavad:


If in this whole wide world there's only one like you
then you've got yourself a job that no-one else is gonna do...

Andy Fite'i hoogne töötuba Mailaulu raames :)

See ja järgmised fotod on ühiselt esinemiselt Visby's